"Carmen" || Paide Teater & Must Kast

 Carmen 

Paide Teater & Must Kast
Georges Bizet, Peeter Volkonski, Iir Hermeliin
26. november 2020

Carmen on kunstniku suhtumisega naine, kes loob üldistuse kunstile kui sellisele "armastage mind, kui tahate, minu armastust ei saa keegi sundida." Armastagem siis kaasaegset etenduskunsti, kui selleks on soov, tema armastust meie endi vastu me määrata ei saa. 

Ooper "Carmen" on esitatud draamanäitlejate poolt, kes oletuslikult igapäevaselt oma loomingulises otsingus tegelevad etenduskunsti mõtestamisega. Trupp paistis olevat tugev ja ühtne, kuid selle oletuse põhjuseid avan hiljem. Praeguseks olgu mõistetav, et klassikalisest ooperi vaatenurgast nähtuna ei tundu sellel koosseisul olevat eeldusi, et esitada üht maailmakuulsat ooperit. Õnneks ei proovigi trupp saavutada ooperi maailma taset, sest nende püüdlusest sünnib midagi uut, mis ei liigitu seni teadaolevate žanrit jaotuses. 

Lavastuse elemendid on omavahel tugevalt seotud kui näitlejad välja arvata. Selles on tunda lavastaja ja kunstniku kunstilist otsusekindlust, mis paistab teenivat ka lavastuse üldisemat eesmärki. Tsirkus, mis väljendub nii lavakujunduses, näiteljate maneeris, algmterjali loos ja lõpuks saab ühisosaks nii vaatajatele kui ka etendajatele, sest vaataja püüdlus panna paika lavastuse elemente teiseneb tema peas raskesti jälgitavaks tsirkuseks. Lavastuse osised ajavad üksteist ringi ning laiemas teatripildis ei leia kunstiteos omale ühest määratlust.

Jääb lõpuni selgusetuks, kellele selline lavastus loodud on. Lavastus ei peegelda ühtegi vettpidavat vihjet selle kohta, millisele publikule materjal lavale pandi. Isegi kui see lavastus on mõeldud kindlale sihtgrupile, ei mängi näitlejad seda välja. Tekib taju, et lavastaja ja etendajad ei ole jõudnud ühise mõistmiseni. Pigem tekib lavastust nähes ja ka kavaga tutvudes aimdus sellest, et näitlejad on koondunud ellujäämiseks ühisesse leeri ja lavastaja toimetab nendega nii palju, kui tema võimuses. Sellise iseeneslikult genereerinud tajuga võib toime tulla vaid ühtne trupp. Lavastaja annab kätte siira võtme lavastuse mõistmiseks. Musta Kasti kui ka Paide Teatri näitlejad loovad oma kunstilise taotlusega teistsuguse tunnetusliku võtme lavastuse mõistmiseks. Näitlejate kaudu saab publikule osaks teatav iroonia, millega vastandutakse senisele ooperi kujule. Lauldakse, kuid lauldakse mööda, tehakse nalja ja naerdakse publiku üle, keda tõmbab käima lavaline naeruväärsus, püüdlusest "tõsise" kunsti poole saab tsirkus, millega ei naeruvääristata ainult ennast, kuid ka pealtvaatajaid, keda laulu oskuse puudumine ei paista ooperi žanri puhul häirivat. 

Lavakujundus on groteskne, mõtet kriiskav, kuid see ei saa näitlejatööga kokku. Näitleja on asetatud lavale ja tema ümber on ehitatud kujundus. Mõlemad lähtuvad tsirkusest, kuid väljendavad end üksteisest eraldiseisvana. 

Carmenit võib armastada, kuid tema armastust ei tasu vastutasuks loota. Ta naerab su üle, alavääristab, paneb sind kahtlema, petab ja lõpuks kõnnib oma teed edasi. Carmen on ellujääja ja olen praegu tänulik, et mina tema viisil ellu ei pidanud jääma.